Mu eelmine monoloog postitus ei lähe kokku selle postitusega, mis siia ilmub niiet ja kui tahate väikest tervise monoloogi siis kerige alla poole. :)
Ma olen viimasel ajal mõelnud et kui inimene sünnib, kas siis talle on kõik tema iseloomu omadused kaasa sündinud või ta sünnib tühipalja kestana keda aastate jooksul täiendama hakatakse ?
Ma ei suuda uskuda et mõned inimesed sünnivadki selliste jobudena nagu nad praegu hetkel on. Ei, ma ei taha olla õel ja ma ei solva mitte kedagi. Aga vaadates mõnda inimest, ta käitumist, ta ütlusi on mul lihtsalt vahest selline tunne et võtta pann ja viruta vastu vahtimist.
kuidas saab olla nii egoistlik ? kuidas saab olla nii isekas ? kuidas saab olla nii ülbe ?
okei, tegelt see pole päris õiglane vaidlus, sest iga inimene on selline nagu ta tahab olla ja mina kedagi õpetama ei tule. Ole selline nagu tahad, aga kui sinu eriti jobu iseloom hakkab segama teisi inimesi, solvates teisi, mölisedes teistega ja mängides maailmanaba, siis võiks lihtsalt korraks silmad lahti teha ja vaadata mis su ümber tegelikult on.
Oled sa üldse kunagi mõlenud kellegi peale, selle peale kui tänulik sa tegelikult talle oled ja kui palju ta sind elus aidanud on, oled sa talle kunagi lihtsalt "aitähh" öelnud ? vaevalt.
"To be a star you must follow your own light, follow your own path, and never fear the darkness, for that is when the stars shine the brightest."
Ma ei tea miks, aga viimasel ajal on hakkanud mind täiega kummitama mu minevik. Mitte et ma nüüd mõtleks et oii küll ma olin hukas laps ja mida ma kõike tegin .mkmm. pigem nagu situatsioonid,mingid eriti lambised asjad, millel tegelikult pole absoluutselt tähendust ( või samas kui need mulle niisama pähe kargavad ja ma neid niiiiii täpselt mäletan äkki siis ikka on ? ) lihtsalt tulevad pähe.
a la kõnnin rahulikult kööki teed võtma ja siis järsku meenutan kuidas me 6 aastastena ratastega sõitsme ja üks poiss kellel oli väga suur tähelepanu vajadus, mulle mingi sita kodarate vahele viskas ja ma haigelt käbla panin ja siis see poiss hakkas ilgelt mu eest hoolitsema, ja mina muidugi kohe in love olin. ( tra kui kavalad poisid võivad olla, olenemata nende vanusest )
võisiis kuidas me sõbrannadega metsa äärde enda arust ilget uhket onni ehitasime ja meil oli äärmiselt vajalik kamba lipp. võtsime sõbranna kampsuni, panime oksa otsa lehvima ja lipp olemas ! ( btw see kampsun lehvis seal päris mitu aastat )
ja kui üldse hakata meenutama kõiki neid asju mis on toimunud, siis ma vahest hakkan kahtlema, kas see ikka oli mu elu või ma ainult kujutan ette.
aga vähemalt mul on mida meenutada, ükskõik kui haiged need mälestused ka ei oleks, ma ei kahetse mitte midagi ( võinoh okei...lause viimase poole võtan OSALISELT tagasi ).
"Walk through life with your eyes closed. You never know where those little trips and falls may take you."
Aga.
Kogu meie minevik,tegevused,inimesed- see kõik on meid muutnud just selleks mis me siin ja praegu oleme. Iga aasta möödub nii, et me õpime midagi uut juurde võisiis muudame mingeid asju oma elus.
Iga aasta möödub meil mingi saavutuse, aga samas mingi kaotusega.
Mis see muutus on ja mis see saavutus on, on meie endi teha.
Kes mina praegu olen ? raske öelda, sest praegu toimub nii palju muutusi jat mul on endal ka raskusi enese mõistmisega
Ma tean igaljuhul kes ma olla tahan. Ja väga ausalt öeldes ma olen sinna väga lähedal.
Niiet ma nüüd edaspidi üritan unustada kõik sita mis toimunud on ja keskenuda ainult sellele heale mis mu ümber on, ja seda on oiiiiiii kui palju !
niiet otsin kapipõhjast oma pehme haiguse kampsuni üles ja parimad raamatud ning massiivne haiguse vastane võitlus algab :)
teile kõigile edu kõiges ja ärge kunagi unustage kes te olete ja tänu kellele te sellised olete !
M
No comments:
Post a Comment