Kell saab 11.11. esimese asjana kargab pähe "SOOOOOOOOOOVI !!!! RUTTTTTTTTTTU "
Nädalavahetusel ärgates, köögis ringi uimerdades ja kella pealt avastades, et kell 11.11 on...pole lihtsalt paremat tunnet. See soov ei pruugi täide minna, aga vähemalt teadmine, et sa alustad hommikut soovimisega teeb su tuju kohe paremaks.
Mitte ainult nädalavahetusel, aga ka koolis " joh vaata et me 11.11 maha ei magaks " " no mis kell on ... " " no vaata mis kell on "
" 11.11 !!!!!!!!!!!!!! SOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOVI !!!!!!!!!!!!!!!! "(mhmh uskuge mind me karjume seda sama kõvasti, kui ma kirjutan sest nii pool klassi kuuleb seda... )
Varem oli mul üks kindel soov, mida ma põikpäiselt iga jumala kord soovisin kui selleks võimalus oli ja üks õhtu langevat tähte nähes soovisin ma samuti(jah, ilmselgelt olen ma täielik soovimis idioot ) seda soovi ja teate mis, see läks täide :)
Ma pole kindel kas selle taga oli just see SOOVIMINE või see pidigi nii minema, aga vähemalt läks see täide ja sellega on eesmärk täidetud. Edaspidi kui mul on võimalus soovimiseks, tuleb automaatselt see sama soov pähe, aga see ju läks täide, mida ma nüüd soovin . Tahaks soovida, et ma oleksin õnnelik... Aga mida üldse mõeldakse selle all " ma tahan olla õnnelik "
Ma olen õnnelik siis kui ma olen õhtuti oma toas, hea muusika kõrvas, hea raamat ees ja viinamarja mahl klaasis. Ma olen õnnelik, kui minu suur ajaohverdus matemaatika tööks õppimiseks on korda läinud ja ma olen selle töö hea hinde saanud. Õhtuti pärast trenni bussi peale joostes ja täpselt bussi peale jõudes ( millega kaasneb teadmine et ma ei pea tund aega bussi ootama ) ka siis valdab mind väga suur õnnetunne... tegelt küll rahulolu , aga see on ju ka õnn ?
Niiet pole mõtet soovida ma tahan olla õnnelik või et ma tahan et mul läheks kõik jubehästi . Sest siis tekib raskusi , neid asju mis sind õnnelikuks teevad on nii palju ja nii erinevaid nii et parem on võtta end ise käsile ja ise näha vaeva enda õnne nimel , sest mis poleks parem kui ära teenitud õnn :)
Ja üldse see soovimine on küll väga nunnu ja minujaoks on ta nö. igapäevane tegevus, aga kõige hullema asi mida sa saad teha ongi ainult nende peale loota umbes et ei õpi mitte midagi füüsika tööks ja siis füsa töö ajal soovida et PALUN PALUN PALUN MA TAHAN SEDA TÖÖD VIITE SAADA . ( btw..ma olen seda teinud, ütlen julgelt EI TOIMI. )
Niiet pole mõtet jääda ootama et kõik sulle sülle kukuks , seda ei juhtu. Võibolla keegi aitab selles kaasa, su õnnes ja su soov kindlasti samamoodi, aga enamus on su enda kätes. Ja selle nimel tuleb vaeva näha , ropult vaeva näha, aga pärast seda, kui tulemus käega katsutav ,siis uskuge mind-tunne on hea, JUBE HEA !
Ärge jääge ootama, tegutsege nüüd.kohe.praegu.
Kõik räägivad et oi me oleme alles 14 aastased ja meil on terve elu ees, kes kurat oled sina ütlemaks mulle mis mul ees on või ei ole . Ma olen puutunud nii paljude inimestega kokku kes on täie elu juures,aga järgmisel päeval jäävad auto alla ja nende elu muutub...totaalselt ja siis hakatakse kahetsema.
See talv, kui juhtus kohutavalt palju õnnetusi siis vägapaljud liikluse ohvrid olid meie perega seotud ( kahtlaselt paljud ) ja see justkui avas mu silmad. See ikka ei ole päris nii et oii küll ma elan veel paarkümmend aastat, mul aega on . ei sul ei pruugi olla , niiet tegutse ruttu ja ütle välja mis sa öelda tahad. Tihti peale teevad need välja ütlemata asjad palju rohkem haiget, kui välja öeldud asjad...
Ja mitte ainult õnnetused vaid ka see sama kurikuulus " maailm lõppeb 2012 buuuuuuu" ja ma tean et enamus... okei, pigem KÕIK arvavad, et see on tühipaljas loba ja lihtsalt öeldu, et teha filme ja raamatuid, aga kui loll see ka poleks siis ma olen seda hakanud viimasel ajal uskuma ja veel hullem...kartma.
Mitte et ma nüüd istuks igapäev kodus ja olen surmahirmul, pigem vastupidi see paneb rohkem tegutsema, mis on ju positiivne ?
Ühesõnaga mida ma üritan öelda, ärge jääge ootama, et miski teile sülle kukuks , teenige ise oma õnn välja ja veel parem aidake teistel nende õnn välja teenida ja väike soovimine ei tee ka paha :)
Ma ei tea mis mind sellistes asjades paneb kirjutama, aga lihtsalt ma olen viimasel ajal aru saanud , et miski ei püsi nii nagu see alati olnud. Mu 42 aastane isa, kes on parim inimene maailmas , kõige südamlikum inimene maailmas, kellel on parim töökoht mida tahta võiks ja hea elu saab ükspäev kirja kus teda kutsutakse tagasi sõjaväkke, ei mitte ei kutsuta KOHUSTATAKSE tulema. Ja seda on näha et mu isa kardab...
Võibolla sellepärast, et ta pidi 3 aastat olema vene sõjaväes, väga kauges kohas, väga jubedal ajal ja sealt on ta saanud jubedaid mälestusi, seda näitavad ta armid kehal ( aga võibolla ei saanud ta sealt arme ainult KEHALE )
Võibolla sellepärast, et meie suguvõsas on inimene kes Afganistanis sõja käigus jala kaotas.
Igaljuhul ta kardab ja ma ei tea mida teha, sest ma ei saa vaadata oma kõige südamlikumat ja isa pelgamas tuleviku , ma tahaks teda edasi lükata ja öelda ära karda, aga siinkohal tuleb panna end tema asemel olukorda ja ausalt öeldes ( okei ja ma olen naine ja veel kõige hullem chickenpüks pealekauba ) aga mina isklikult JOOOOOOKSEKS , LIHTSALT PÕGENEKS.
Niiet hinnake kõike ja kõiki mis teil elus on ja öelge kõigile kui palju te neid armastate sest see võib ühe sekundiga ära kaduda :)
Ma nüüd jätkan oma hullu ravi, mis ei näita üldse tulemusi ja motivatsioon puudub , sest teadmine et mul sadamiljon tööd ees ei pane just paremini tundma .
igaljuhul MINA armastan oma elu ja kõiki neid inimesi kes mu elus on ja olen nii hullult tänulik kõige eest !
"Life isn't about keeping score. It's not about how many people call you, and it's not about who you've dated, are dating, or haven't dated at all. it isn't about who you kissed, what sport you play, or which guy or girl likes you. Its not about your shoes or your hair or the color of your skin or where you live or go to school. In fact, its not about grades, money, clothes, or colleges that accept you or not. Life isn't about if you have lots of friends, or if you are alone, and its not about how accepted or unaccepted you are. Life just isn't about that. But life is about who you love. and who you hurt. It's about how you feel about yourself. It's about trust, happiness, and compassion. It's about sticking up for your friends and replacing inner hate with love one else's in a way that could never have been achieved otherwise."
M.
No comments:
Post a Comment