My heart is beating like a jungle drum

kell 2 öösel, ilusti kodus ja ilmselgelt eriti energiline :D

TAGASI.

õnnelikum, kui ei kunagi varem. keha igalpoolt halvatud, seda sõnaotsesesmõttes. kõik päevad kümnest hommikul kuni kaheksani õhtul mäel, palju ilusaid riideid, palju sinikaid,(tohutult)palju eneseületusi, palju mälestusi ja mis kõige tähtsam- ÜLI HEA TUJU (: !

Nii uimane, et ise ka aru ei saa mis toimub, nägin öösel unes uno loopi, juba see annab märku, et pea "natuke" sassis. Aga PLAAN on end täna veel trenni vedada niiet lihtsalt super, pilte (hahahahahah,johanna nõusolekul ka vb videosid) lisan rohkem hiljem .

M.

http://www.youtube.com/watch?v=iZ9vkd7Rp-g

puss

40 päeva arvutita küll feilis. suutsin olla umbes 5 päeva arvutita ja siis mu tore ema kes sama reegli endale kehtestas hakkas seda rikkuma ja nojah... aga ilma liha- ja piimatoodeteta olen küll vastupidanud.

esimene nädal oli kohutav, hinded läksid paugust alla, süda oli koguaeg paha ja räige unetus. nüüd olen ära harjunud ja lausa meeldib see.

homme kaome johannaga 4 päevaks soome, kujutan juba ette kui elumuutev see tuleb rsk. :D

läksin ükspäev ekooli ja vaatasin ajaloo periood 3. jess. success. hakkasin juba mõtlema igast vabandusi välja mida emale öelda, aga enne kui seda tegin lihtsalt tegin maailma kõige lollakamat ja tobedamat pugemist mis ma elus teinud olen ajaloo õpetajale ja mis veel kõige tobedam ,see läks läbi. nagu FUCK YEAH ! ja võtsime end eile kooliteatrite linnavoorus nii kokku, et saime edasi vabariiklikusse double FUCK YEAH ! vahepeal olen nautinud maailma parimat nädalavahetust(väga tahan pilte panna, aga et probleeme ennetada, ei saa seda teha :( ) ja üldse elu. nägin eile tulekahju pealt ja mõeldes selle peale, et seal võis keegi sees olla ( milles ma küll kahtlen sest seal oli 1000 tuletõrjujat) pani mõtlemist muutma. mida fakki ma vingun, et mul on sitt elu ? ega mina pole see kes praegu tules on, võitleb elu eest. niiet mõelge sellepeale...

hetkel ? puuvilja salat ja unine tuju. pean asjad kokku pakkima , ülemised toad ära koristama , kutsuti veel nõmmele lauatama ( kiusatusele on raske vastu panna) ja tuhat asja veel. kõigeks selleks on vähem kui 12 tundi. HALLELUUUJA ausõna.

aga endiselt ma armastan teid kõiki ja pärast soome tulekut võtan end kokku (:

musi

btw. ma võtsin end käsile ja hakkasin olenemata maailma kõige jubedamale ilmale jooksmas käima, wohooo ! (:

Balance, trust, faith

Marleeni organism on piisavalt arenenud, vaim on valmis and here we go. Nelikümmend päeva EI lihale ja EI piimatoodetele ja EI arvutile.

Tahtsin lihtsalt teada anda, et minust pole mõnda aega kuulda, sest teen emaga tema igaastast rutiini kaasa ja üritan aimu saada natuke tema joogaelust .

mõtlesin et kirjutan igastpäevast natuke ja siis kui arvutisse jälle saan kirjutan siia, aga ma ei hakka lubama . teate küll ...marleen ja tema lubadused...

ühesõnaga, ärge kusagile ära kaduge ja loodetavasti ma mingi valgu puudulikusesse ära ei sure :)

joogalaager 2010 ( pole õrna aimu ka mis selle koha nimi oli )

Can't be friends.

Kõige hullem(mitte) rutiini järgija, tahtejõutu ja laisk inimene? M A R L E E N.

möödas on kuu. võibolla isegi kaks. mu seisund aga pole absoluutselt muutunud, endiselt see segaduses tüdruk kes jookseb kord ühele, kord teisele poole, oodates et tuleks mingigi märk, mis ütleks sa oled õigel teel, aga ei, tulevad hoopis märgid sellest, kui fucking eksinud ma ikka olen, kui valesti ma kõike teen, kui lolli valiku ma tegin jne jne jne.

Vihkan, et suudan ka kõige paremas hetkes, millest iga üks unistaks, leida igasuguseid häirivaid detaile, mis omakorda moodustavad ühe hiigasliku miinuse ja tänu sellele on kogu mu õnn ja rõõm,mida ma võiksin kogeda... rikutud

Ma olen viimasel ajal õnnelik, väga õnnelik lausa. Aga see õnn kestab healjuhul 2 päeva ja siis see muutubb, siis muutub kõik, ma lähen nagu mingisse mugavustsooni et kõik on korras,kõik on nii hea ja lasen asjadel käest minna. Kõik mille nimel ma vaeva näen, kaob.

Vahest tundub eesmärk lihtsalt niiiiiiii kaugel, teinekord aga käeulatuses, vahest kaob üldse ära ja vahest isegi jõuan selleni.

Tahaks lihtsalt olla. LIHTSALT OLLA. null tunnet, null mõtet, null emotsiooni.

Life is too short to waste a single second with anyone who doesn’t value you.

Kool on täiesti pask. Igas mõttes. Ei talu viimasel ajal paljusid inimesi sealt, kõik tunduvad nagu mustad tujutud kujud, kes ootavad, et neid haletsetaks. Miks kool on talutav, ongi see, et seal leidub inimesi...inimesi, kes aitavad, ajavad naerma, kuulavad...aga kui need inimesed muutuvad endi vastandikes siis mis selle point üldse on, ma veedan ühes kohas nädalas 5 päeva. tegemas midagi MIDA MA VIHKAN koos inimestega KEDA MA EI SAALI.

kuradi kool .

aga et keegi valesti aru ei saaks siis ma ei mõtle teid kõiki, et te olete NIII MUUTUNUD . sest endiselt leidub inimesi kes mind kuulavad/aitavad, kellega ma naeran end ogaraks ja kes panevad lihtsalt hästi tundma. aitähh (:

The most memorable people in life will be the friends who loved you when you weren’t very lovable.

Igal inimesel peaks olema keegi kellega arutada oma probleeme,kellega saab rääkida kõigest ja kes mõistaks ja kes annaks nõu. Niiet teie kelle on vanemad õed/vennad VÄÄRTUSTAGE SEDA. Mul on ka, aga ma ausalt öeldes ei tunne, end väga mugavalt jagamaks nendega oma suurimad probleeme ja muresid. aga seda polegi vaja, sest mul on Sigrit. minu ametlik uus suur õde. uskuge mind kui te leiate kellegi kellega suhelda nii nagu mina saan temaga, siis teie elu muutub 2x kergemaks :) AITÄHH (:

üldse mul on täna mingi AITÄHH,AITÄHH,AITÄHH TUJU. aga mulle on lihtsalt kohale jõudnud et see kes ma olen, see mida ma olen saavutanud see ei ole puhtalt minu töö . siin on andnud iga üks väga suure panuse ja ma vahest lihtsalt ei oska seda väärtustada, aga ma parandan end ja loodan, et saan ka teie eludesse panustada rohkem kui ma seda teinud viimasel ajal olen.

kell on 00.09, ma olen elanud üle 2,5 tunnise Pipi Pikksukka esietenduse niiet võite teha omad järeldused,miks see postitus just selline on. Aga ma lihtsalt tahan et te ei oleks kurvad, et te ei käiks ringi nagu maailmalõpp oleks tulemas, ma tahan et te oleksite õnnelikud ja rahul sellega kes/mis teil elus on . ja et te ei mõtleks et kõik on läbi, vaid saaksite aru et see on alles algus. algus millegile imelisele!

mina igaljuhul näen teid kõiki kui oma parimad sõpru ja armastan teid sitaks

M.

There are some situations you just can't control. This is one of them

Kell saab 11.11. esimese asjana kargab pähe "SOOOOOOOOOOVI !!!! RUTTTTTTTTTTU "

Nädalavahetusel ärgates, köögis ringi uimerdades ja kella pealt avastades, et kell 11.11 on...pole lihtsalt paremat tunnet. See soov ei pruugi täide minna, aga vähemalt teadmine, et sa alustad hommikut soovimisega teeb su tuju kohe paremaks.

Mitte ainult nädalavahetusel, aga ka koolis " joh vaata et me 11.11 maha ei magaks " " no mis kell on ... " " no vaata mis kell on "

" 11.11 !!!!!!!!!!!!!! SOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOVI !!!!!!!!!!!!!!!! "(mhmh uskuge mind me karjume seda sama kõvasti, kui ma kirjutan sest nii pool klassi kuuleb seda... )

Varem oli mul üks kindel soov, mida ma põikpäiselt iga jumala kord soovisin kui selleks võimalus oli ja üks õhtu langevat tähte nähes soovisin ma samuti(jah, ilmselgelt olen ma täielik soovimis idioot ) seda soovi ja teate mis, see läks täide :)

Ma pole kindel kas selle taga oli just see SOOVIMINE või see pidigi nii minema, aga vähemalt läks see täide ja sellega on eesmärk täidetud. Edaspidi kui mul on võimalus soovimiseks, tuleb automaatselt see sama soov pähe, aga see ju läks täide, mida ma nüüd soovin . Tahaks soovida, et ma oleksin õnnelik... Aga mida üldse mõeldakse selle all " ma tahan olla õnnelik "

Ma olen õnnelik siis kui ma olen õhtuti oma toas, hea muusika kõrvas, hea raamat ees ja viinamarja mahl klaasis. Ma olen õnnelik, kui minu suur ajaohverdus matemaatika tööks õppimiseks on korda läinud ja ma olen selle töö hea hinde saanud. Õhtuti pärast trenni bussi peale joostes ja täpselt bussi peale jõudes ( millega kaasneb teadmine et ma ei pea tund aega bussi ootama ) ka siis valdab mind väga suur õnnetunne... tegelt küll rahulolu , aga see on ju ka õnn ?

Niiet pole mõtet soovida ma tahan olla õnnelik või et ma tahan et mul läheks kõik jubehästi . Sest siis tekib raskusi , neid asju mis sind õnnelikuks teevad on nii palju ja nii erinevaid nii et parem on võtta end ise käsile ja ise näha vaeva enda õnne nimel , sest mis poleks parem kui ära teenitud õnn :)

Ja üldse see soovimine on küll väga nunnu ja minujaoks on ta nö. igapäevane tegevus, aga kõige hullema asi mida sa saad teha ongi ainult nende peale loota umbes et ei õpi mitte midagi füüsika tööks ja siis füsa töö ajal soovida et PALUN PALUN PALUN MA TAHAN SEDA TÖÖD VIITE SAADA . ( btw..ma olen seda teinud, ütlen julgelt EI TOIMI. )

Niiet pole mõtet jääda ootama et kõik sulle sülle kukuks , seda ei juhtu. Võibolla keegi aitab selles kaasa, su õnnes ja su soov kindlasti samamoodi, aga enamus on su enda kätes. Ja selle nimel tuleb vaeva näha , ropult vaeva näha, aga pärast seda, kui tulemus käega katsutav ,siis uskuge mind-tunne on hea, JUBE HEA !

Ärge jääge ootama, tegutsege nüüd.kohe.praegu.

Kõik räägivad et oi me oleme alles 14 aastased ja meil on terve elu ees, kes kurat oled sina ütlemaks mulle mis mul ees on või ei ole . Ma olen puutunud nii paljude inimestega kokku kes on täie elu juures,aga järgmisel päeval jäävad auto alla ja nende elu muutub...totaalselt ja siis hakatakse kahetsema.

See talv, kui juhtus kohutavalt palju õnnetusi siis vägapaljud liikluse ohvrid olid meie perega seotud ( kahtlaselt paljud ) ja see justkui avas mu silmad. See ikka ei ole päris nii et oii küll ma elan veel paarkümmend aastat, mul aega on . ei sul ei pruugi olla , niiet tegutse ruttu ja ütle välja mis sa öelda tahad. Tihti peale teevad need välja ütlemata asjad palju rohkem haiget, kui välja öeldud asjad...

Ja mitte ainult õnnetused vaid ka see sama kurikuulus " maailm lõppeb 2012 buuuuuuu" ja ma tean et enamus... okei, pigem KÕIK arvavad, et see on tühipaljas loba ja lihtsalt öeldu, et teha filme ja raamatuid, aga kui loll see ka poleks siis ma olen seda hakanud viimasel ajal uskuma ja veel hullem...kartma.

Mitte et ma nüüd istuks igapäev kodus ja olen surmahirmul, pigem vastupidi see paneb rohkem tegutsema, mis on ju positiivne ?

Ühesõnaga mida ma üritan öelda, ärge jääge ootama, et miski teile sülle kukuks , teenige ise oma õnn välja ja veel parem aidake teistel nende õnn välja teenida ja väike soovimine ei tee ka paha :)

Ma ei tea mis mind sellistes asjades paneb kirjutama, aga lihtsalt ma olen viimasel ajal aru saanud , et miski ei püsi nii nagu see alati olnud. Mu 42 aastane isa, kes on parim inimene maailmas , kõige südamlikum inimene maailmas, kellel on parim töökoht mida tahta võiks ja hea elu saab ükspäev kirja kus teda kutsutakse tagasi sõjaväkke, ei mitte ei kutsuta KOHUSTATAKSE tulema. Ja seda on näha et mu isa kardab...

Võibolla sellepärast, et ta pidi 3 aastat olema vene sõjaväes, väga kauges kohas, väga jubedal ajal ja sealt on ta saanud jubedaid mälestusi, seda näitavad ta armid kehal ( aga võibolla ei saanud ta sealt arme ainult KEHALE )

Võibolla sellepärast, et meie suguvõsas on inimene kes Afganistanis sõja käigus jala kaotas.

Igaljuhul ta kardab ja ma ei tea mida teha, sest ma ei saa vaadata oma kõige südamlikumat ja isa pelgamas tuleviku , ma tahaks teda edasi lükata ja öelda ära karda, aga siinkohal tuleb panna end tema asemel olukorda ja ausalt öeldes ( okei ja ma olen naine ja veel kõige hullem chickenpüks pealekauba ) aga mina isklikult JOOOOOOKSEKS , LIHTSALT PÕGENEKS.

Niiet hinnake kõike ja kõiki mis teil elus on ja öelge kõigile kui palju te neid armastate sest see võib ühe sekundiga ära kaduda :)

Ma nüüd jätkan oma hullu ravi, mis ei näita üldse tulemusi ja motivatsioon puudub , sest teadmine et mul sadamiljon tööd ees ei pane just paremini tundma .

igaljuhul MINA armastan oma elu ja kõiki neid inimesi kes mu elus on ja olen nii hullult tänulik kõige eest !

"Life isn't about keeping score. It's not about how many people call you, and it's not about who you've dated, are dating, or haven't dated at all. it isn't about who you kissed, what sport you play, or which guy or girl likes you. Its not about your shoes or your hair or the color of your skin or where you live or go to school. In fact, its not about grades, money, clothes, or colleges that accept you or not. Life isn't about if you have lots of friends, or if you are alone, and its not about how accepted or unaccepted you are. Life just isn't about that. But life is about who you love. and who you hurt. It's about how you feel about yourself. It's about trust, happiness, and compassion. It's about sticking up for your friends and replacing inner hate with love one else's in a way that could never have been achieved otherwise."

M.

Half of life is fucking up, other half is dealing with it.

Mu eelmine monoloog postitus ei lähe kokku selle postitusega, mis siia ilmub niiet ja kui tahate väikest tervise monoloogi siis kerige alla poole. :)

Ma olen viimasel ajal mõelnud et kui inimene sünnib, kas siis talle on kõik tema iseloomu omadused kaasa sündinud või ta sünnib tühipalja kestana keda aastate jooksul täiendama hakatakse ?

Ma ei suuda uskuda et mõned inimesed sünnivadki selliste jobudena nagu nad praegu hetkel on. Ei, ma ei taha olla õel ja ma ei solva mitte kedagi. Aga vaadates mõnda inimest, ta käitumist, ta ütlusi on mul lihtsalt vahest selline tunne et võtta pann ja viruta vastu vahtimist.

kuidas saab olla nii egoistlik ? kuidas saab olla nii isekas ? kuidas saab olla nii ülbe ?

okei, tegelt see pole päris õiglane vaidlus, sest iga inimene on selline nagu ta tahab olla ja mina kedagi õpetama ei tule. Ole selline nagu tahad, aga kui sinu eriti jobu iseloom hakkab segama teisi inimesi, solvates teisi, mölisedes teistega ja mängides maailmanaba, siis võiks lihtsalt korraks silmad lahti teha ja vaadata mis su ümber tegelikult on.

Oled sa üldse kunagi mõlenud kellegi peale, selle peale kui tänulik sa tegelikult talle oled ja kui palju ta sind elus aidanud on, oled sa talle kunagi lihtsalt "aitähh" öelnud ? vaevalt.

"To be a star you must follow your own light, follow your own path, and never fear the darkness, for that is when the stars shine the brightest."

Ma ei tea miks, aga viimasel ajal on hakkanud mind täiega kummitama mu minevik. Mitte et ma nüüd mõtleks et oii küll ma olin hukas laps ja mida ma kõike tegin .mkmm. pigem nagu situatsioonid,mingid eriti lambised asjad, millel tegelikult pole absoluutselt tähendust ( või samas kui need mulle niisama pähe kargavad ja ma neid niiiiii täpselt mäletan äkki siis ikka on ? ) lihtsalt tulevad pähe.

a la kõnnin rahulikult kööki teed võtma ja siis järsku meenutan kuidas me 6 aastastena ratastega sõitsme ja üks poiss kellel oli väga suur tähelepanu vajadus, mulle mingi sita kodarate vahele viskas ja ma haigelt käbla panin ja siis see poiss hakkas ilgelt mu eest hoolitsema, ja mina muidugi kohe in love olin. ( tra kui kavalad poisid võivad olla, olenemata nende vanusest )

võisiis kuidas me sõbrannadega metsa äärde enda arust ilget uhket onni ehitasime ja meil oli äärmiselt vajalik kamba lipp. võtsime sõbranna kampsuni, panime oksa otsa lehvima ja lipp olemas ! ( btw see kampsun lehvis seal päris mitu aastat )

ja kui üldse hakata meenutama kõiki neid asju mis on toimunud, siis ma vahest hakkan kahtlema, kas see ikka oli mu elu või ma ainult kujutan ette.

aga vähemalt mul on mida meenutada, ükskõik kui haiged need mälestused ka ei oleks, ma ei kahetse mitte midagi ( võinoh okei...lause viimase poole võtan OSALISELT tagasi ).

"Walk through life with your eyes closed. You never know where those little trips and falls may take you."

Aga.

Kogu meie minevik,tegevused,inimesed- see kõik on meid muutnud just selleks mis me siin ja praegu oleme. Iga aasta möödub nii, et me õpime midagi uut juurde võisiis muudame mingeid asju oma elus.

Iga aasta möödub meil mingi saavutuse, aga samas mingi kaotusega.

Mis see muutus on ja mis see saavutus on, on meie endi teha.

Kes mina praegu olen ? raske öelda, sest praegu toimub nii palju muutusi jat mul on endal ka raskusi enese mõistmisega

Ma tean igaljuhul kes ma olla tahan. Ja väga ausalt öeldes ma olen sinna väga lähedal.

Niiet ma nüüd edaspidi üritan unustada kõik sita mis toimunud on ja keskenuda ainult sellele heale mis mu ümber on, ja seda on oiiiiiii kui palju !

niiet otsin kapipõhjast oma pehme haiguse kampsuni üles ja parimad raamatud ning massiivne haiguse vastane võitlus algab :)

teile kõigile edu kõiges ja ärge kunagi unustage kes te olete ja tänu kellele te sellised olete !

M

oh baby, it's cold outside.

Tahaks öelda, et kõik on super hästi. Tahaks ringi joosta ja tantsida ja karjuda ja tunda kõigest ja kõigist parimat. Tahaks olla õnnnelik. Tahaks olla mina ise.

Miks ma ei ole ?

Lihtne, mu tervis suutis taaskord mind alt vedada. Kuigi tegelikult pigem mina vist vedasin oma tervist alt.

Mu ema korrutas mulle juba nädalaid, et mul on liiga palju koormust, mul on liiga õhukesed riided ja varsti lõpeb see mingi hullu haigusega. Vaatamata miinus kraadidest, ma käisin endiselt riides nagu kõige idiootsem inimene talvel üldse, kandmata mütsi ja jalgu katmas ainult mingi üliõhuke kiht. Ja siinkohal tuleb välja, kui loll ma tegelikult olen.

Kui ma oleksin tark, siis ma oleks kandnud mütsi, ma oleks võtnud koormust vähemaks juba siis kui mulle hakkas tasapisi kogu see stress kohale jõudma, ma oleks KANDNUD MÜTSI KOGUAEG,mitte ainult siis kui ma 2 cm kaugusel välisuksest olen, et jätta emale mulje justkui ma olen hästi tubli laps, kes kogaueg mütsi kannab !

Kui ma oleks olnud tark, siis ma ei piinleks praegu igasugustes võimalikes valudes ( peavalu, neeruvalu,jalavalu jnejnejne). Siis ma saaks rahulikult öösel magada, ilma et ma peaksin iga 2 sekundi tagant üles ärkama sest mul lihtsalt saab õhk otsa, siis ma saaks tegelikult ka SÜÜA,mida ma praegu teha ei saa kuna mu kurk on lihtsalt nii fcking paistes et mitte miski sealt alla ei lähe.

Mu juttu point? PALUN õpige mu vigadest. vaadake õue, ANTARKTIKA ! niiet vatipüksid jalga ja karumütsid pähe.